Koprad ei toitu ainult puukooret, okstest, lehtedest ja rohttaimedest, vaid ka veetaimede juurtest. See noor kobras sukeldus järve põhja, tuli sealt mingi juurikaga välja ja asus seda otse keset vett, ilma, et jalad põhja ulatuks, isukalt närima. Nagu laps sööks saia.
Kobras jättis kaks värskethambajälge lepa tüvele. Üks naaber on jätnud hambajäljed looma sabale. Mida üleasustatumad on pesitsemiseks sobilikud alad, seda rohkem on haavu kobraste kasukates ja sabadel.
Kobras saab sukeldudes sulgeda nina- ja kuulmekäigud, kuid silmad hoiab vee all lahti - muidu ju ei näe, kuhu ta ujub.
Peaaegu 100 meetri pikkune kopratamm koos kõrge pesakuhilaga 2018 aasta veebruaris Esna allikatel. Sama aasta sügisel, pärast kuuma ja kuiva suve, kolisid koprad mõnisada meetrit allapoole, tagasi vanasse pessa, vee väljavoolule pandi uus lühike pais ette. Pildil olev, üks pikemaid koprapaise Eestis, jäi pärast elupaiga vahetust küll maastikul alles, kuid ei omanud enam veetaset tõstvat funktsiooni.
Üks vana kobras oli hukka saanud. Kas võis olla surma põhjuseks piiride kaitsmisel saadud vigastused või mõni haigus? Kes neid kopra asju nii täpselt teab… Laip roostiku ja vee piiril tõi peagi kohale merikotka, kes asus jõuliselt korjust kuivemale kohale lohistama.
Kopra sabalöök on hoiatus pereliikmetele, et on avastatud midagi ohtlikku. Tuleb viivitamatult varjuda! Sabaga laks vastu vett kostub kaugele ja on asjaosalistele üheselt mõistetav.
Varakevadine kobras ujub pesa poole. Madalate kallastega jõemaastikul ehitavad koprad kõrge kuhilpesa, soisesse pinnasesse kaevavad mitmeid kanaleid, mida mööda saab kergemini ja ohutumalt toidule ligi ja langetatud võsa pesa suunas parvetada. Pildil on üks selline koprale sobilik soine maastik Pärnu jõe ülemjooksul.
Kopra saba on eripärase välimusega, soomuselise nahaga kaetud. Kuna see meenutab kalasaba ja loom ise elab vees, uskusid keskaegsed mungad kobrast kalade hulka kuuluvaks ning lubasid endale paastuajal kopraliha söömist.
Kobrastel on tagajala teise varba küüs lõhestunud (See on pildil näha), seda nad kasutavad karvkatte hooldamisel.
Saarmas on üks neist, kes kopra heast käekäigust ja tegemistest kasu saab. Saarmas kasutab sageli kopra vanu mahajäetud pesasid enda varjepaikadena või poegimispesadena. Ka siin olin pildistamas kobrast (näha taustal saarma taga), kui pesa juurest ilmus nähtavale hoopis saarmas. On arvatud, et saarmas võib murda ka kopra äsjasündinud poegi.
Mõnikord teeb kobras mitu paisu lähestikku. Kas esimene ei ole tõstnud veetaset vajalikule kõrgusele või on mõni muu viga, teab suur vesiehitaja vaid ise. Siin on kahe paisu rajamine tekitanud toreda basseini, nagu oleks kopral oma vann.
Kui vesi jookseb ja veetase väheneb kriitilise piirini, sulgeb kobras kiiresti väljavoolu, olgu selleks leke paisus või inimese paigaldatud toru.
Koprad veavad enne talve suures koguses oksi ja võsa pesa juurde ja ankurdavad selle veekogu põhjamutta. See on kobraste talvine toit, külmas vees säilivad selles toitained. Pererahvas saab selle kerge vaevaga kätte ja kogu talve pesas süüa, ilma, et peaks veest välja tulema. Siin on toitu varutud sügisel väga kõrge veeseisuga. Enne talve langes veetase ning talvetoit jäi enamjaolt kuivale.
Külmade talvepäevadega oli kogu koprapesakond väljas tegutsemas. Ilmselt peitus põhjus selles, et kinni külmuvas kiire vooluga jões tekkis jääpais, mis kergitas tuntavalt veetaset, ujutades üle kobraste pesakambrid. Kui enamasti on kobrastel probleem inimese vahelesegamise või põua tõttu liialt madala veetasemega, mis pesa sissekäigu kuivale jätab, siis ka liiga kõrge veeseis ei ole sobiv. Sellist seisu tuleb harvem ette.
Kopra arenenud meelteks on kuulmine ja aistmine, nii ta siis tõmbabki aegajalt õhku ninna ja kuulatab.
Saades teada, kus koprad tegutsevad, tekkis mul kohe soov nad pildile saada. Nii ma veetsingi mitu augustiõhtut jõe ääres lootes kopraid näha. 6 õhtust vaid ühel õnnestus mul neid ka näha, kokku oli neid 2, kellest 1 näitas end ainult mõneks minutiks. Teine ujus ja tegi oma asju minu läheduses oma paar tundi. Sain teda ka väga lähedalt vaadata, kui ta paari meetri kauguselt eest läbi ujus. Pilte tuli sel õhtul päris palju.
Saades teada, kus koprad tegutsevad, tekkis mul kohe soov nad pildile saada. Nii ma veetsingi mitu augustiõhtut jõe ääres lootes kopraid näha. 6 õhtust vaid ühel õnnestus mul neid ka näha, kokku oli neid 2, kellest 1 näitas end ainult mõneks minutiks. Teine ujus ja tegi oma asju minu läheduses oma paar tundi. Sain teda ka väga lähedalt vaadata, kui ta paari meetri kauguselt eest läbi ujus. Pilte tuli sel õhtul päris palju.
Hommikusel matkal leitud värskete okstega palistatud tammihakatis kohe nõudis õhtust tagasitulekut. Õnneks ei petnud tammiehitaja ootusi. Aga ega tammiehituseks sobi igasugune puuhakatis. Ennem tuli ikka mitut oksa ninaga hinnata, kui õige oksa langetamiseks läks. Põnev oli jälgida, kui kiiresti ja mänglevalt käis uue "tammipalgi" langetamine - üks käpp alla, teine peale, vits paindesse ja siis oli hammastele kord. Umbes 3 cm läbimõõduga vitsa langetamiseks kulus kõigest 4-5 sekundit.
Hetk enne hoiatuslupsu. Koprad annavad liigikaaslastele võimalikust ohuolukorrast märku valju sabaplärtsatusega. Siin on tabatud hetke (ca 1 sekund enne sabalööki), mil sabaots juba kerkib hoiatuslaksuks.
Lämmijärve luhtade kuivenduskraavid pakuvad ideaalseid elamistingimusi paljudele loomadele. Koprapoiss on tulnud nautima õhtupäikese viimaseid sooje hetki ja pakkuma fotojäädvustuse võimalust kaameramehele.
Loojangule vastu ujuv kobras. Maikuus päikeseloojangul märgatud kobras Kakumäe poolsaare Kopli poolsaare poolsel küljel. Märkasin kobrast ujumas poolsaare tipu poolt. Ühel hetkel ronis kobras kivile ja asus õhtusi hügieenitoimetusi tegema. Toimetused tehtud, võttis taas suuna poolsaare tipu poole. Kuna kopras minu teada meres ei pesitse, siis oli suunaks ilmselt teisel pool poolsaart asuv Tiskre oja suue. Seega oli kobras teinud vähemalt 3km matka merevees ja teine sama palju tuli läbida tagasiteel.
Kakumäe kobras puhkepausil. Maikuus päikeseloojangul märgatud kobras Kakumäe poolsaare Kopli poolsaare poolsel küljel. Märkasin kobrast ujumas poolsaare tipu poolt. Ühel hetkel ronis kobras kivile ja asus õhtusi hügieenitoimetusi tegema. Toimetused tehtud, võttis taas suuna poolsaare tipu poole. Kuna kopras minu teada meres ei pesitse, siis oli suunaks ilmselt teisel pool poolsaart asuv Tiskre oja suue. Seega oli kobras teinud vähemalt 3km matka merevees ja teine sama palju tuli läbida tagasiteel.
Väga-väga lahe sõit jõel. Sai näha nii kopraid kui ka nende tegemisi. See sabalaks oli kuuest järjestikusest sabalaksust viimane. Ta ujus kaares ümber meie. Pärast sabaplaksu sukeldus korraks, et siis jälle kohe veepeale tõusta ja uus plaks vastu vett lüüa. Ja seda 6 korda järjest!?
Kobras kolis oma elamise talveks vana sauna põranda alla. Saunaalust tühjaks uuristades langes saunaahju põrand sisse ja seeläbi tekkis läbi ahjuluugi uus avaus. Koprale see ei meeldinud ning pildil nähtud viisil toppis ta avause täis. Inimesena kohale jõudes oli esimene mõte, et keegi on lastest on liiga pikki puid ahju toppida proovinud.