Kobras on einestamas värskete veetaimedega.
Hetk tagasi on kobras vanalt pajult naksanud kena tüki koort. Seejärel sättis ta end ilusti veepiirile ja asus maiustama.
Okkaline! Veest väljunud kopra karvastik oli muutunud justkui okkaliseks, mida rõhutas siluett.
Päike on jõudnud madalale ning valgus on meeldivalt soe. Kopra jaoks on aktiivne aeg alanud ning ta on väljunud oma pesakuhilast. Naksates kalda veerelt peene pajuoksa, asus ta seda vaikselt näkitsema.
Kopra portree
Kobras puud märgistamas, seda koorides.
Päike heidab pikki emajõge veel viimast, müstiliselt punast valgust. Taustaks on varjus olevad puud. Viimaks saabub ka loom, kelle pärast ma siin olen. Täna tuleb kobras just sealt, kust lootsin. Pildistatud ujuva aluse pealt.
Kopral oli kindel koht, kust ta söögipoolist toomas käis. See paik jäi aga üsna kaugele ja nii pidi kobras maismaal läbima oma paarsada meetrit. Nendest käikudest olid välja joonistunud korralikud rajad. Ühe sellise raja juurde sättisin ma paika kaamera, kui olin näinud, et kobras taaskord söögipoolist tooma läks. Ise passisin ma eemal, distantspäästik käes. Minu soov oli näidata kobrast lainurk võttega, mis kaasab pilti ka rohkem ümbrust. Ühel hetkel kobras saabuski, kaasas kolm erinevat oksa.
Kopra siluett ehataeva peegelduse taustal.
Videvikutund. Kobras on kalda ääres vaikselt einestamas.
Kobras pruudile lilli valimas. Kevadised varsakabjad on kaunid.
Kopras oma uhkeid näppe ja küüsi demonstreerimas, näidates samal ajal kui suurt lepamaimu ta veel all nägi
Hanna kopra poolt langetatud vanal haava puul. Märts, 2019.
Kopra töö.
Kopra pesa.
Kopra töö.
Hanna kopra poolt langetatud vanal haava puul. Märts, 2019.
Kopra helitu kulgemine kuldkollase peegeldusega jõel.
Kopral oli kindel koht, kust ta söögipoolist toomas käis. See paik jäi aga üsna kaugele ja nii pidi kobras maismaal läbima oma paarsada meetrit. Nendest käikudest olid välja joonistunud korralikud rajad. Ühe sellise raja juurde sättisin ma paika kaamera, kui olin näinud, et kobras taaskord söögipoolist tooma läks. Ise passisin ma eemal, distantspäästik käes. Minu soov oli näidata kobrast lainurk võttega, mis kaasab pilti ka rohkem ümbrust. Ühel hetkel kobras saabuski, kaasas üüratu oks.
Märkasin ühel märtsikuu päeval lagedal väljal liikumas kobrast. Vaatepilt oli ootamatu, sest teadsin, et lähim veekogu on paarisaja meetri kaugusel ning jääkaane all. Tavaliselt ei söanda koprad kaitsvast veekogust nii kaugele liikuda. Märsikuu lõpp on aga aeg, kus kobraste sügisel varutud toiduvaru, mis susatakse veekogu põhjamutta, on enamasti otsakorral. See oligi põhjuseks, mille tõttu turvakaalutlused tagaplaanile jäid. Kopral oli siht silme ees – pajupõõsastik. Sealt naksaski ta korraliku oksa ning võttis siis ette kolmesajameetrise tagasitee, pajuoks hambus.
Käes oli märtsikuu lõpp, aeg kus kobraste põhjamutta talletatud talvevaru oli juba otsas. Talvisel ajal, suure külma tõttu olid kõik veekogud aga kaanetatud. Kobastel oli lahti hoitud üks väike meeter korda meeter auguke, kust väljas käidi. Teekond toidulauani oli aga väga pikk - paarsada meetrit pikk. Selle teekonna võttis iga päev ette üks suurem kobras, et oma koprapere ikka toiduga varustada. Sellistel puhkudel ei piirdunud ta naastes mõne väiksema oksaga, vaid haaras kaasa kohe suurema sülemi, et kõigile süüa jätkuks.
Taevaluugid avanesid ja sadama hakkas paksu ja tihedat lund. Ootasin kobrast, kes oli läinud toiduvaru täiendama. Ühel hetkel hakkaski silma üks tumedam kogu, hunnik oksi hambus. Vaba veeni oli siin pildil kopral minna veel oma paarsada meetrit.
Veekogud on kobraste kodu ja kindlus. Siin pildil ei mallanud näljane kobras siiski ära oodata, mil kaaslane toidu turvalise lahtise vee juurde viib ja hakkas seda juba poolel teel sööma, takistades niiviisi toitu toojat. See nägi välja nagu vägikaikavedu.
Kobras maiustab värske pajuoksaga.
Kopral oli kindel koht, kust ta söögipoolist toomas käis. See paik jäi aga üsna kaugele ja nii pidi kobras maismaal läbima oma paarsada meetrit. Nendest käikudest olid välja joonistunud korralikud rajad. Ühe sellise raja juurde sättisin ma paika kaamera, kui olin näinud, et kobras taaskord söögipoolist tooma läks. Ise passisin ma eemal, distantspäästik käes. Minu soov oli näidata kobrast lainurk võttega, mis kaasab pilti ka rohkem ümbrust. Ühel hetkel kobras saabuski, kaasas üüratu oks.
Sellel õhtul olin ma varakult platsis, sest eelnevate nädalatega olin saanud selgeks, et see on üks neist kohtadest, kus kobras enamasti päevas korra ära käib. Sellel õhtul ta tuligi, et taaskord paar märki puule jätta.
Kobras on kaldaveeres majustamas pajuoksaga.
Päike on horisondil veel piilumas, kuid kobraste aeg on juba alanud.
Kobras sööb kalda lähedal värsket rohelist, saba hoiatuseks püsti. Märgates midagi kahtlast, on kohe hea sabaga vastu vett lüüa, et teisi hoiatada. Selle kopra saba oli aga kahjustatud ning kes teab, võibolla hoidis ta seda püsti hoopis selle tõttu, et tema saba enam halb üllatus ei tabaks.
Liikumatult pajupõõsastikus olev kobras sulandub hästi keskkonda, milles viibib, jäädes sealjuures enamasti märkamatuks. Kobras teab seda.
Päike on loojunud, kuid taevas veel punetab. Kobraste aktiivne aeg on alanud, mis vältab hommikutundideni.
Kobras maiustab värske rohelisega.
Kobras tegutseb peamiselt videviku- ja öötundidel.
Kopra helitu liug jõel pärast päikese loojumist, hämaruse saabudes.
Ponks poiss. Loojuv päike värvis kaldavees toituva kopra ilusaks.
Kobras ja jääpurikad. Päeval sulatas ning öösel külmetas. Pildil peab kobras aru, kust oleks mõistlik ronida üles, et pääseda ligi pajupõõsale.
Leidsin kopra lahti hoitud vaba vee augu jääs. Käisin seal loomakest mitme nädala jooksul ootamas ja jälgimas. Pildil on ta ametis paju koorimisega - pajukoor on talvisel ajal tema põhitoiduks.
Jälgisin vaikselt maismaal tegutsevat kobrast. Lund sadas ning ühel hetkel hakkas tuul keerutama. Keerutas suisa nii, et minu lõhn jõudis koprani. Kobras, kes toimetab vaikselt ja liigub aeglaselt tajus aga uues lõhnas ohtu. Ühel hetkel sai vaikselt toimetavast koprast justkui taksikoer, kes kiirete hüpetega, suisa lennates, vaba vee poole tormas.
Hügieen on koprale tähtis. Pildil kasutab ta enda puhastamiseks ja sügamiseks üht jalgadest.
Kobras demonstreerimas oma põhilist tööriista - oranže peitleid ehk hambaid!
Öösel sadanud palju lund. See muidugi kobrast ei heidutanud - toidupoolis vajas toomist vaatamata sellele, et kobras nüüd sisuliselt lumme ära kadus. Naastes rammuse pajuoksaga oli kobras aga üleni lumine.
Kopra lähivõte lumehelvestega.
Suur saak! Veekogud olid kaanetatud ja kobras pidi ette võtma pikema retke maismaal, et jõuda toidulauani. Selleks, et ei peaks mitu korda käima, otsustas kobras tuua korraga kohe 3 suuremat pajuoksa. See toit ei olnud vaid talle, vaid kogu tema perele, kellega üheskoos sööma hakati.
Päike on horisondil ja valgus on magus. Käes on aeg, kui koprad muutuvad aktiivseks. Ühel hetkel märkangi veesillerdust ning minu poole ujuvat kobrast.
Kobras ühel krõbekülmal talveõhtul, nosimas jää äärel pajuoksa.
Päike oli loojunud, kuid pilvedel toimus veel uhke värvidemäng. Roostiku servast hakkas ühel hetkel vesi lainetama, seejärel ilmus nähtavale üks peanupp. Kobras oli alustanud oma õhtust tegevust.
Pilt, mis vajab natuke süvenemist. Siin on näha kopra toidulaud ja ka koht kus kobras hambaid teritab. Niisamuti on siin territooriumitähis ehk siis väike mudane mättake mida kobras anaalnäärmete nõrega märgistab.
Kobras laseb hea maitsta veetaimede juurtel.
Kobras on valmistanud ette puud langetamiseks, et pääseda hiljem ligi mahlastele okstele. Tuul viib töö lõpule.
Heas toitumuses kobras suundub vette. Veepeegel suurendab tema kogukust veelgi - kobras näib ilusa ümara pallina.
Päike on loojunud, käes on videvikutund. Jää-äärel liigub üks siluett, see on kobras.
Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani. Siin pildil on tegu musta karvastikuga isendiga.