Märkasin ühel märtsikuu päeval lagedal väljal liikumas kobrast. Vaatepilt oli ootamatu, sest teadsin, et lähim veekogu on paarisaja meetri kaugusel ning jääkaane all. Tavaliselt ei söanda koprad kaitsvast veekogust nii kaugele liikuda. Märsikuu lõpp on aga aeg, kus kobraste sügisel varutud toiduvaru, mis susatakse veekogu põhjamutta, on enamasti otsakorral. See oligi põhjuseks, mille tõttu turvakaalutlused tagaplaanile jäid. Kopral oli siht silme ees – pajupõõsastik. Sealt naksaski ta korraliku oksa ning võttis siis ette kolmesajameetrise tagasitee, pajuoks hambus.