Käes oli märtsikuu lõpp, aeg kus kobraste põhjamutta talletatud talvevaru oli juba otsas. Talvisel ajal, suure külma tõttu olid kõik veekogud aga kaanetatud. Kobastel oli lahti hoitud üks väike meeter korda meeter auguke, kust väljas käidi. Teekond toidulauani oli aga väga pikk - paarsada meetrit pikk. Selle teekonna võttis iga päev ette üks suurem kobras, et oma koprapere ikka toiduga varustada. Sellistel puhkudel ei piirdunud ta naastes mõne väiksema oksaga, vaid haaras kaasa kohe suurema sülemi, et kõigile süüa jätkuks.