Your hair trap is absolutely useless to get my DNA. Kopš 2015. gada Latvijas Valsts mežzinātnes institūts “Silava” nodrošina Lāču monitoringu, kura mērķis ir iegūt informāciju par brūnā lāča populācijas un tai nepieciešamo biotopu stāvokli Latvijā. Līdztekus tiek nodrošināta DNS saturošu paraugu ievākšana un analīze, izvietojot matu lamatas. 2021. gadā lāču minimālā skaita vērtējums ir 60-70 indivīdi.
Smells like photographer… Kopš 2015. gada Latvijas Valsts mežzinātnes institūts “Silava” nodrošina Lāču monitoringu, kura mērķis ir iegūt informāciju par brūnā lāča populācijas un tai nepieciešamo biotopu stāvokli Latvijā. Līdztekus tiek nodrošināta DNS saturošu paraugu ievākšana un analīze, izvietojot matu lamatas. 2021. gadā lāču minimālā skaita vērtējums ir 60-70 indivīdi.
After picking mushroom better find the way back at daylight. Kopš 2015. gada Latvijas Valsts mežzinātnes institūts “Silava” nodrošina Lāču monitoringu, kura mērķis ir iegūt informāciju par brūnā lāča populācijas un tai nepieciešamo biotopu stāvokli Latvijā. Līdztekus tiek nodrošināta DNS saturošu paraugu ievākšana un analīze, izvietojot matu lamatas. 2021. gadā lāču minimālā skaita vērtējums ir 60-70 indivīdi.
You are wrong - my horrible brother lives in Canada. Kopš 2015. gada Latvijas Valsts mežzinātnes institūts “Silava” nodrošina Lāču monitoringu, kura mērķis ir iegūt informāciju par brūnā lāča populācijas un tai nepieciešamo biotopu stāvokli Latvijā. Līdztekus tiek nodrošināta DNS saturošu paraugu ievākšana un analīze, izvietojot matu lamatas. 2021. gadā lāču minimālā skaita vērtējums ir 60-70 indivīdi.
I'll be back when supplementary wild boar feeding will be allowed again. Kopš 2015. gada Latvijas Valsts mežzinātnes institūts “Silava” nodrošina Lāču monitoringu, kura mērķis ir iegūt informāciju par brūnā lāča populācijas un tai nepieciešamo biotopu stāvokli Latvijā. Līdztekus tiek nodrošināta DNS saturošu paraugu ievākšana un analīze, izvietojot matu lamatas. 2021. gadā lāču minimālā skaita vērtējums ir 60-70 indivīdi.
Am I sexy enough to meet my friends? Kopš 2015. gada Latvijas Valsts mežzinātnes institūts “Silava” nodrošina Lāču monitoringu, kura mērķis ir iegūt informāciju par brūnā lāča populācijas un tai nepieciešamo biotopu stāvokli Latvijā. Līdztekus tiek nodrošināta DNS saturošu paraugu ievākšana un analīze, izvietojot matu lamatas. 2021. gadā lāču minimālā skaita vērtējums ir 60-70 indivīdi.
In fact, I'm just an adolescent bear passing your strange device. Kopš 2015. gada Latvijas Valsts mežzinātnes institūts “Silava” nodrošina Lāču monitoringu, kura mērķis ir iegūt informāciju par brūnā lāča populācijas un tai nepieciešamo biotopu stāvokli Latvijā. Līdztekus tiek nodrošināta DNS saturošu paraugu ievākšana un analīze, izvietojot matu lamatas. 2021. gadā lāču minimālā skaita vērtējums ir 60-70 indivīdi.
We are a lucky family – mammy, four cubs, although one is always missing in portrait but never at dinner. Kopš 2015. gada Latvijas Valsts mežzinātnes institūts “Silava” nodrošina Lāču monitoringu, kura mērķis ir iegūt informāciju par brūnā lāča populācijas un tai nepieciešamo biotopu stāvokli Latvijā. Līdztekus tiek nodrošināta DNS saturošu paraugu ievākšana un analīze, izvietojot matu lamatas. 2021. gadā lāču minimālā skaita vērtējums ir 60-70 indivīdi.
"Uudishimulik Nuuskur" Umbes 50 m kauguselt sai metsaott aru, et miskit on sel sihil teisiti, kui eelnevatel päevadel ja pages metsa. Samas oli uudishimu nii suur, et mõne aja pärast tulid metsast nähtavale pehmed kõrvad ja karukoon ning oli kuulda nuuskimist.
"Põdrajaht muutus hetkega karujahiks" Metsasihi lõpus toimetas põder, kes ühel hetkel kuidagi kahtlaselt valvsaks muutus. Kui algul pidasin valvsuse põhjuseks ennast, siis mingi aja pärast ilmus ristuvalt sihilt täpselt meie kahe vahele metsaott. Kuigi viibin looduses päris tihti, siis vaatamata sellele oli tegemist minu jaoks esimest korda vabas looduses kohatud nii suure isendiga. Jääb mällu igaveseks.
"Kes keda..." Näinud ca 400 m kaugusel hommikupäikesega kullatud võsa taustal karu kuju, põlvitasin teepervele ja hakkasin endamisi paluma, et ta mitte metsa ei põgeneks vaid võimalikult pikalt minu suunas liiguks. Seda, et ta tuleb piki teed lõpuks ca 25 m kaugusele ei osanud parimates unenägudeski ette näha. See oli täielik jackpot.
Unemati hiilib ligi... “Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm,” laulab karujõmm. Ää-äh, ää-äh, magama nüüd jään. Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm! Uinus väike jõmm. Sõnad (Eino Tamberg/Heljo Mänd)
Äratuskell oli mul sellel hommikul pandud kella viieks, kuid selle abi ma ei vajanudki. Kerge ärevus ja põnevus eelseisva hommiku osas oli teinud oma töö – ärkasin kellata. Mul oli plaan minna varahommikusele metsatiirule ja sellel hommikul lootsin kohata just karu! Kuidagi tunne oli selline, et vot nüüd on küll õige aeg! Eks oma osa oli muidugi ka sellel, et viimastel nädalatel olid mõned kolleegidki kohanud karu. Ja kui karu ei näe (tõenäoliselt!) siis põtra võiks ju ikka näha?! :) Läks aga nii, et just sellel hommikul otsustasin metsatiirul olles läbi põigata kohast, mida ma seal piirkonnas olles alati ei väisa. Seal olles jäi mu pilk pidama kauguses oleval puunotil. Ma olen seal ikka sadu kordi käinud, kuid see puunott näis olevat uus, sest muidu oleksin seda kahtlustanud juba varem. Mõtlesin, et kui see puunott nüüd maha kukub, siis see on karu! Hoidsin pilgu peal ning liikusin lähemale. Ühel hetkel puunott langes! Karu! Ohohoho! :) Võimas emotsioon oli saadud! Karu ei jäänud aga vaatepilti nautima ning kadus kiirelt mu vaateväljast. Proovisin aimata ette karu liikumist, kuhu ta võiks suunduda ja sõitsin siis paar metsakvartalit ette. Läksin vaikselt metsa jalutama, ikka sinna poole, kus arvasin, et oleks ka lootust taaskohtumiseks. Umbes viis minutit olin saanud jalutada, kui vaatan – tumepruun kogu väljus metsast! Seesama karu! Seega 9 minutit hiljem kohtusime taas! Sellel korral avastasin mina karu ennem ja niimoodi õnnestus mul tema jaoks märkamata jäädagi. Hiilisin talle aga vaikselt üha lähemale ja jälgisin, kuidas ta omi asju ajas. Lootsin, et ta keeraks ümber ja hakkaks lähenema minu suunas, aga … sain imetleda kümmekond minutit vaid tema tagumenti. See oli mul juba üsna suurelt kaadris, kuid pilti ma sellest tegema ei hakanud – kartsin, et katikuklõps reedab mind. Ootan paremat hetke! Päike kuldas ilusti metsasihti – pööra nüüd vaid ümber! Karuott otsustas aga siseneda tihedasse kuusemetsa. Just see hetk avanesid taevaluugid ning hakkas sadama lund! Väga erilist lund! See oli imeline ja muidugi veel imelisem oleks olnud pildistada sellises lumesajus karu. Aga ega kõike ka ei saa! :) Jalutasin veel natuke üle tunnikese metsas ja nautisin kevadist loodust. See hommik oli super!
Olles pikemalt jälginud kahte noort karu, oli saanud selgeks, et ema neil läheduses pole. Mul oli kaasas Canon 20D kaamera, millel ees 50mm f1.8 objektiiv. See ei ole just komplekt, millega varjeta karu pildistada, sest pildi saamiseks tuleb olla ikka väga lähedal. Siiski on see ainuõige objektiiv, andmaks edasi sama vaatepilti, kuidas näeb inimsilm. Kogu kevadine keskkond, mets ja karud. Just, karud - teraselt vaadates võib märgata ka teist karu.
Kohtasin Alutaguse metskonnast suurt karu ning hiljem leidsin ka väljaheite, mille puhul arvan, et see kuulus just talle. Saamaks aru, KUI SUUR see väljaheide on, siis asetasin kõrvale oma käe.
Äratuskell oli mul sellel hommikul pandud kella viieks, kuid selle abi ma ei vajanudki. Kerge ärevus ja põnevus eelseisva hommiku osas oli teinud oma töö – ärkasin kellata. Mul oli plaan minna varahommikusele metsatiirule ja sellel hommikul lootsin kohata just karu! Kuidagi tunne oli selline, et vot nüüd on küll õige aeg! Eks oma osa oli muidugi ka sellel, et viimastel nädalatel olid mõned kolleegidki kohanud karu. Ja kui karu ei näe (tõenäoliselt!) siis põtra võiks ju ikka näha?! :) Läks aga nii, et just sellel hommikul otsustasin metsatiirul olles läbi põigata kohast, mida ma seal piirkonnas olles alati ei väisa. Seal olles jäi mu pilk pidama kauguses oleval puunotil. Ma olen seal ikka sadu kordi käinud, kuid see puunott näis olevat uus, sest muidu oleksin seda kahtlustanud juba varem. Mõtlesin, et kui see puunott nüüd maha kukub, siis see on karu! Hoidsin pilgu peal ning liikusin lähemale. Ühel hetkel puunott langes! Karu! Ohohoho! :) Võimas emotsioon oli saadud! Karu ei jäänud aga vaatepilti nautima ning kadus kiirelt mu vaateväljast. Proovisin aimata ette karu liikumist, kuhu ta võiks suunduda ja sõitsin siis paar metsakvartalit ette. Läksin vaikselt metsa jalutama, ikka sinna poole, kus arvasin, et oleks ka lootust taaskohtumiseks. Umbes viis minutit olin saanud jalutada, kui vaatan – tumepruun kogu väljus metsast! Seesama karu! Seega 9 minutit hiljem kohtusime taas! Sellel korral avastasin mina karu ennem ja niimoodi õnnestus mul tema jaoks märkamata jäädagi. Hiilisin talle aga vaikselt üha lähemale ja jälgisin, kuidas ta omi asju ajas. Lootsin, et ta keeraks ümber ja hakkaks lähenema minu suunas, aga … sain imetleda kümmekond minutit vaid tema tagumenti. See oli mul juba üsna suurelt kaadris, kuid pilti ma sellest tegema ei hakanud – kartsin, et katikuklõps reedab mind. Ootan paremat hetke! Päike kuldas ilusti metsasihti – pööra nüüd vaid ümber! Karuott otsustas aga siseneda tihedasse kuusemetsa. Just see hetk avanesid taevaluugid ning hakkas sadama lund! Väga erilist lund! See oli imeline ja muidugi veel imelisem oleks olnud pildistada sellises lumesajus karu. Aga ega kõike ka ei saa! :) Jalutasin veel natuke üle tunnikese metsas ja nautisin kevadist loodust. See hommik oli super!
Siis, kui üks karupoeg vaatas ja mõtles, kas plõksuv mätas on kahtlane või mitte, andis teine juba jalgadele valu. Parem karta, kui kahetseda - nii õpetas ema!
Karu jääl. Põdrajahid olid siit sooservast nädal varem üle käinud, need karu üles ei ajanud. Metsaraie oli see, mis viis magajal une ja ajas ta jõulude eel jalgele. Mõeldes karude arvukusele ja metsaraiete rohkusele, võib arvata, et unerahu saab igal talvel päris paljudel mesikäppadel rikutud. Lund enne jõule veel ei olnud, kuid lombid ja kraavid olid jääs, jääkiht nii tugev, et kandis suurt looma ilma, et murdunuks. Kui lumi tuli, käisin piirkonnas vaatamas, aga karu liikumisjälgedele ei sattunud. Ehk leidis ta lõpuks rahulikuma koha ja sai kevadeni välja magada?
Parem esimene, parem tagumine, vasak esimene, vasak tagumine… Üks esimesi varaseid ärkajaid, 17 sentimeetrise esijälje laiusega täiskasvanud isakaru, on märtsi keskpaigas õige aeglaselt üle lume astunud.
Karuhuvilise vildid karu ja hundi jälgedel. Viimase lumega esimeste ärkajate jälgi otsida on erakordselt haarav tegevus. Et kust on tuldud ja kuhu mindud? Ja kui suure jäljega liikuja on olnud? Ja kes veel on käinud? Vana klassikaline vilt on jäljeajajamisel sobiv jalanõu, kuna võimaldab krabiseval lumel kõige vaiksemalt liikuda.
Karukäpp. Kui kõht täis, võib pikali visata ja käppa puhata (ja puhastada). Kuna magajaid oli rabamänniku all väikeste vahemaadega mitu looma, oli nende erinevad pikutamise stiilid hästi näha. Kes magas selili, kes kõhuli, kes sirutas esikäppa, kes tagumist koiba. See noorepoolne emakaru tõstis, justkui tervituseks, korraks tagumise käpa. Uinakut tegeva karu poosides ja olekus on midagi väga inimlikku. (Pildistatud ilma varjeta)
Rabamännikus katsusid kaks noorepoolset isast karu omavahel rammu. Maadlusraundide vahel tehti lühikesi pause, lõõtsutati, tõmmati hinge ja raputati kasukaid kuivaks. Siis mindi uuesti kokku. Kihvad ja küünised küll välkusid, harva kostus ka valumöirgeid, aga veriseks võitlus ei läinud. Pigem oli sportlik jõukatsumine (Pildistatud ilma varjeta)
“Puukallistaja” Noorepoolne karu oli rabamänniku all sookailupuhmas tunnikese ennelõunast und maganud. Kui siis unesegasel ilmel üles tõusis, tahtis ta paremini näha eemalolevat kuju. Ajas end korraks püsti, otsides puutüvelt justkui tuge. Tänu sellele jäid esikäpa pikad küünised hästi näha. (Pildistatud ilma varjeta)
Novembri algul leidsin Järvamaal Koordi küla metsaservast mõned pooleks murtud noored kuused. Karu töö! Jälgede järgi suur isane loom. Murtud kuused on territooriumi tähistuseks, novembris murtud puudega antakse teada, et, et karu kavatseb jääda sinna lähedale taliuinakut pidama. Kahjuks oli mõne päeva pärast raie metsas sees ja karu pidi oma plaanist loobuma.
1 Ahvatlus kuuse tüves: mesilased! Paari aasta eest leidsin metsast kuuse, kuhu tüves olnud auku oli mesilassülem sisse kolinud. Karu oli üritanud sealt hauet kätte saada, proovis mitme külje pealt, tegi alla augu ja kraapis ülevalt mesilaste lennuava suuremaks. Pilpaid vedeles ümberringi, kuusk oli põhjalikult ära rapitud, õhk meelõhnast magus, aga magustoiduni ta ei jõudnudki. Kuid karu (või tema liigikaaslane) viis pooleli jäänud töö järgmisel aastal lõpuni.
Üks julgem karu tuli varjele päris lähedale, tükk aega vaatas rahulikult ja siis otsustas oma pooleli jäänud õhtusööki jätkata. Pildistatud 03.06.2022
Vaevalt sain oma fotovarustuse varjes üles, kui juba oli mitu karu kohal söömas. Üks karu ajas ennast lausa püsti, et konkurentidest parem ülevaade saada.Pildistatud 03.06. 2022
See pilt on tehtud 03.06.2022 Alutaguse karuvarjes. Üks uudishimulik karu tuli vaatama, mis asi see klõpsub, ise samal ajal keelt limpsates.
Ahvatlus kuuse tüves: mesilased! Paari aasta eest leidsin metsast kuuse, kuhu tüves olnud auku oli mesilassülem sisse kolinud. Karu oli üritanud sealt hauet kätte saada, proovis mitme külje pealt, tegi alla augu ja kraapis ülevalt mesilaste lennuava suuremaks. Pilpaid vedeles ümberringi, kuusk oli põhjalikult ära rapitud, õhk meelõhnast magus, aga magustoiduni ta ei jõudnudki. Kuid karu (või tema liigikaaslane) viis pooleli jäänud töö järgmisel aastal lõpuni.
Hunnik. Väljaheite sisu ja värvi järgi saab aimu, mida karu on kevadel söönud. Kuuseokkad junnis ja selle mustjas värv näitab, et loom on sipelgapesa külastanud, loomakarvade olemasolu reedab, et karu on leidnud raipe või ise murdnud.
Käsivarre jämedune mänd paari meetri kõrguselt pooleks murda - karu käppade vahel on see imelihtne! Ei tea, mis meeleolus murdja oli või mis mõtted ta peas liikusid, et oli tarvis oma jõudu maailmale näidata. Mõni meeter eemal oli üks karude suur ronimismänd hiljuti pikali kukkunud, võibolla ärritas see looma.
Ronimispuu Soodes ja soistes või kuivendatud soometsades jääb siin-seal silma mände, mille tüvede koores on sügavad karude küünejäljed. On mõned lemmikpuud, enamasti tugevate ladvaokstega männid, mida karud on erinevatel aastatel korduvalt roninud. Jälgedest on näha, et need ei ole noorte karude mänguronimised, vaid täiskasvanud karude tegevus. Ronimisjäljed näitavad, et karu on käinud männi ladvaosas mähka söömas. Tundub, et see on varakevadine tegevus, kui loomal ei ole palju muud toitu võtta. Koorealune mähk on üsna suhkru- ja toitainerikas, mida ka soome-ugri rahvad on näljahädaga toiduks kasutanud.
Karukuusiku karu. Soovisin teha karust keskkonnaportreed, kus oleks suurena kuusik ja väiksena karu selle all liikumas. Selleks panin varjetelgi varakevadel sobivasse metsa, kus teadsin eelneva sügise jälgede järgi karusid liikumas,. Ühest aknast avanes vaade umbes poole sajandi vanusele kuusikule. Seda oli kunagi harvendanud, nii et vaateväli pakkus paari kitsast sektorit, kuhu loom võinuks sattuda. Ja ühel päeval üks noor karu õigest kohast läbi jalutaski. (Pildistatud 100mm objektiiviga telgist).
Kontravalgus aitas esile tuua suure isakaru jõulised kontuurid ja varakevade kargusest lähtuva hingeauru. Pilti on alasäritatud ja eraldi pildiprogrammis töödeldud, et rõhutada puhaste kontuuride näol karu jõulisust.